orienteerumine

koos kevadhooaja alusega on minu hobide ringi tagasi tulnud orienteerumine. Käime Kauriga kõige lühematel radadel jalutamas. Viga pole veel teinud :P Aga seal ei annagi. Esimesel päevakul oli Kaur väga tubli ja läbis pea kogu raja (1,8 km) omal jalal. Edasi nii hästi läinud ei ole. Eile kamandati: "opa, opa," ja siis: "tipa-tapa". Mis tõlkes tähendab: võta mind sülle ja siis lähme edasi. Aga piiksupuntid on siiski poja lemmikud ja neist minema saamine on tõeliselt vaevaline. Osa punkte on muidugi nii kõrged, et neis ei õnnestu meie marakratil ise piiksutada, siis tuleb veidi "pätti" teha talle. Muidu talle väga meeldib õues käia ja ennast tolmustel teedel rullitada ;)