Kuna tüdu on haige, siis käisin päevakul ainult pojaga. Jalutasime koos naabrinaise ja naabritüdrukuga. Läbisime kontrollpunkte, pidasime lume- ja käbisõda ning jooksime teineteisel eest ära. Eelviimases punktis avastasime järsku, et pisikesed on kadunud. Olid ennast puu taha peitnud ja naabrinaine tabas nad sealt siis musitamast. Kujuta nüüd ette juba kaheaastaselt langeb aastase naabritüdruku võrku ;) Kuidagi saime ikka fini1sisse ka ja seal lapsed siis veel kallistasid. Mahalugemise saba oli pikk ja suutsin korra ka kõrvale vaadata, muidugi tuli siis kohe jalgele valu anda, et päästa poiss tiiki kukkumast.
Õhtul hiljem käisin aga igaaastasel Jüriöö jooksul Toomemäel. Eelmisel aastal olin kõhukese ettenäitamisel vabastatud rajale minekust. See aasta polnud millegi varju peituda ja nii ma siis esimesena meie võistkonnast stardijoonele sattusin. Ikka väga raske on, kui pole rohkem viimastel kuudel jooksnud kui 3 korda päevakutel. Lõpus tahtis ikka pilt ära ka minna, kui juba teade üle antud oli, aga võistkonna kaaslased püüdsid ikka püsti hoida mind. Täna sain Nele käest teada, et olime spordiklubide arvestuses tublid teised. Kokku vist 11-nendad. Stardis oli 21 võistkonda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar